Ivan Kramskoi "Kristus Kõrbes"

 

Valisin vene maalikunstniku Ivan Kramskoi teose “Kristus kõrbes”. Teos on valminud 1872 ning järgmisel aastal Pavel Tretjakov ostis selle oma galeriisse, kus see teos on tänaseni. Kramskoi järgis realistlikke põhimõtteid, ka see “Kristus kõrbes” on eelkõige realistlik, kuid rõhuasetusega inimpsühholoogia tõetruul kujutamisel, mitte situatsiooni tõetruul kujutamisel, mis paelus ka mind selle teose valimisel. Teos ise on äärmiselt võimas, psühholoogiline surve on peaaegu füüsiliselt tuntav.
Teosest kumab läbi muserdumust, maailma raskust, mida Kristus peab oma õlul kandma, üldine meeleolu on rusuv.
Teos on maalitud õlivärvidega ja üldiselt tuhmide toonidega, mis annab edasi rusuvust. Taustal olev taevas domineerivad külmad värvid, nagu ka Kristuse riietusel, mistõttu teose üldilme on rõske ja kalk, positiivsus puudub täielikult. Maalil domineerivad kivide hall ja õhtutaeva külmad punakassinised toonid.
“Kristus kõrbes” on maalitud realistlikult, see väljendub ka kontuurides, mille eesmärk on eelkõige anda edasi maalitavad objekti reaalset kuju. Jooned on teravad ja just maapinnas rõhutatult esile toodud kivide teravust, et lisada Kristuse kannatustele veel üks aspekt. Samuti on teose tekstuur pigem kare, mis, nagu teravad kividki, rõhutab Kristuse kannatusi. Kuigi tagaplaan on pigem udune, pole tegu mitte romantistliku tunnusega, vaid et rõhutada esiplaanil olevat Kristust ja tema kannatusi.
Teose üldine ülesehitus toobki esile eelkõige Kristuse, alates poolest maalist on kujutatud taevast ja seda rohkesti just Kristuse näo suunas. See võte toob tugevalt esile Kristuse ja just tema näo, millel peegelduvad võimsad tunded. Esiplaanil olev Kristus tõmbab automaatselt pilgu enda peale, tahaplaanile jääb ka Kristust ümbritsev teravate kividega kaetud maapind, mis asub justkui tagaplaani ja esiplaani vahel. Fookuses oleva Kristuse seljataga maapind tõuseb ja tekitab mulje möödunud raskustest.
Diagonaalis asetsev maapind tekitab mulje mäekülge mööda alla minemisest. Tähele võib veel panna, et Kristuse seljataga on märgatavalt suuremad kivid kui tema ees, mis ühest küljest toob esile Kristuse enda, kuid samas, koos kaldus maapinna ja Kristuse jõulise ilmega, väljendab edasiliikumist ja sihikindlust.
Rütm on vaba ja peamine rütmi komponent on värv ning varjude kasutus, eriti just kivipinnasel. Vormid teosel järgivad reaalset maailma, on kolmemõõtmeliselt kujutatud ega pole moonutatud. Eriti on esile toodud kivide teravus, mis loob teosest natuke okkalise ilme. 
Teose peamine keskpunkt on Kristus ja tema sisemine võitlus. Teosele peale vaadates on märgata tema kehahoiakust, eriti just längus õlgadest ning taevast, mis justkui talle peale vajub (sellele illusioonile aitab kaasa tõusev maapind Kristuse seljataga), raskust, mida ta endaga kaasas kannab. Ilmselge on ka kõvade teravate kivide ja paljaste jalgade kontrast, mis veel enamgi toob nähtavale kannatusi, mida Kristus läbi peab elama. Kristuse lihtsus ja kannatuste, mida ta läbi elama peab, puhtus, on esindatud ka lihtsates ja ühevärvilistes riietes, mida ta kannab.
Kogu selle kurnatuse ja masenduse all samas paistab tema näolt sisemine võitlus ja vastuolud. Kristuse silmad ja kulmud näitavad justkui absoluutset valmisolekut edasi minna, et hävitada maailmas kurjus või mis iganes tema õlgadele rõhub. Teos minu jaoks on eelkõige psühholoogiline, kuid arvestades aega, mil see teos loodi ja Kramskoi üldist vastumeelsust akadeemilisele kunstile (nt ta keeldus pakutud professori kohast peale selle töö valmimist), võib siin näha ka enda põhimõtete eest seismise sümbolit (loodi see ju segasel ajal, kus tööstus Venemaal aina olulisemaks sai (seega, eemaldumine inimese naturaalsest olekust – võib-olla on koormaks Kristuse õlgadel just see?) ning viidi läbi väiksemaid poliitilisi- ja sotsiaaleksperimente, mis panid aluse 20. sajandi alguse revolutsioonidele. Seega võiks Kristus kehastada inimlikku inimest, kes on jäetud kõrvale nii majanduslikult masinate poolt kui ka sotsiaalselt pidevalt suunda muutva ja omavahel jageleva poliitilise eliidi poolt, kelle eksperimendid arvestasid vaid abtsraktse rahva tahtega, kuid mitte inimeste endiga.
Kramskoid inspireeris Piiblilugu, kus Saatan üritas Jeesust meelitada tema teelt kõrvale, sellele teosele on ilmselt püütud puhkehetk, kus Kristus sai hinge tõmmata pidevalt tema teele veeretatud takistustest. Inimpsühholoogia kujutamine on Kramskoi teostes läbiv motiiv, mis kajastub ka tema tuntud vene teadus- ja kultuuriinimeste portreedes (millest samuti suur hulk Tretjakovski galeriis üleval). Kramskoi sõnul üritas ta edasi anda 'ideaalset inimest' Kristuse kehastuses, kes ei andu kurjale.
Kramskoi vastandus tugevalt akadeemilisele kunstile ja romantismile ning oli ise samal ajal poliitiliselt aktiivne. Kramskoi õppis Peterburi Kunstiakadeemias, kuid lahkus sealt, kuna ei talunud akadeemilist kunsti. Koos ülejäänud samal ajal lahkujatega moodustas ta grupi “Kunstnike Artel”, kellest osa (ka Kramskoi) liitus hiljem Peredvižnikitega. Peredvižnikite gruppi kuulumine seletab ka maastiku olulisust maalil “Kristus kõrbes” (ja mitmel teisel Kramskoi teosel). Sellele teosele järgnes rida kuulsate vene kultuuri- ja teadusinimeste (nagu nt Tolstoi, Šiškin, Tretjakov, Botkin jne) portreid.

Kasutatud kirjandus:
Tretjakovski galerii kodulehekülg: http://www.tretyakovgallery.ru/en/collection/_show/image/_id/197
Wikipedia teosest rääkiv leht: https://en.wikipedia.org/wiki/Christ_in_the_Desert
Wikipedia Kramskoist rääkiv leht: https://en.wikipedia.org/wiki/Ivan_Kramskoi
Wikipedia realismist rääkiv leht: https://en.wikipedia.org/wiki/Realism_%28art_movement%29
Wikipedia Peredvižnikitest rääkiv leht: https://en.wikipedia.org/wiki/Peredvizhniki