Ivan Kramskoi "Kristus Kõrbes"

 

Valisin vene maalikunstniku Ivan Kramskoi teose “Kristus kõrbes”. Teos on valminud 1872 ning järgmisel aastal Pavel Tretjakov ostis selle oma galeriisse, kus see teos on tänaseni. Kramskoi järgis realistlikke põhimõtteid, ka see “Kristus kõrbes” on eelkõige realistlik, kuid rõhuasetusega inimpsühholoogia tõetruul kujutamisel, mitte situatsiooni tõetruul kujutamisel, mis paelus ka mind selle teose valimisel. Teos ise on äärmiselt võimas, psühholoogiline surve on peaaegu füüsiliselt tuntav.
Teosest kumab läbi muserdumust, maailma raskust, mida Kristus peab oma õlul kandma, üldine meeleolu on rusuv.
Teos on maalitud õlivärvidega ja üldiselt tuhmide toonidega, mis annab edasi rusuvust. Taustal olev taevas domineerivad külmad värvid, nagu ka Kristuse riietusel, mistõttu teose üldilme on rõske ja kalk, positiivsus puudub täielikult. Maalil domineerivad kivide hall ja õhtutaeva külmad punakassinised toonid.
“Kristus kõrbes” on maalitud realistlikult, see väljendub ka kontuurides, mille eesmärk on eelkõige anda edasi maalitavad objekti reaalset kuju. Jooned on teravad ja just maapinnas rõhutatult esile toodud kivide teravust, et lisada Kristuse kannatustele veel üks aspekt. Samuti on teose tekstuur pigem kare, mis, nagu teravad kividki, rõhutab Kristuse kannatusi. Kuigi tagaplaan on pigem udune, pole tegu mitte romantistliku tunnusega, vaid et rõhutada esiplaanil olevat Kristust ja tema kannatusi.
Teose üldine ülesehitus toobki esile eelkõige Kristuse, alates poolest maalist on kujutatud taevast ja seda rohkesti just Kristuse näo suunas. See võte toob tugevalt esile Kristuse ja just tema näo, millel peegelduvad võimsad tunded. Esiplaanil olev Kristus tõmbab automaatselt pilgu enda peale, tahaplaanile jääb ka Kristust ümbritsev teravate kividega kaetud maapind, mis asub justkui tagaplaani ja esiplaani vahel. Fookuses oleva Kristuse seljataga maapind tõuseb ja tekitab mulje möödunud raskustest.
Diagonaalis asetsev maapind tekitab mulje mäekülge mööda alla minemisest. Tähele võib veel panna, et Kristuse seljataga on märgatavalt suuremad kivid kui tema ees, mis ühest küljest toob esile Kristuse enda, kuid samas, koos kaldus maapinna ja Kristuse jõulise ilmega, väljendab edasiliikumist ja sihikindlust.
Rütm on vaba ja peamine rütmi komponent on värv ning varjude kasutus, eriti just kivipinnasel. Vormid teosel järgivad reaalset maailma, on kolmemõõtmeliselt kujutatud ega pole moonutatud. Eriti on esile toodud kivide teravus, mis loob teosest natuke okkalise ilme. 
Teose peamine keskpunkt on Kristus ja tema sisemine võitlus. Teosele peale vaadates on märgata tema kehahoiakust, eriti just längus õlgadest ning taevast, mis justkui talle peale vajub (sellele illusioonile aitab kaasa tõusev maapind Kristuse seljataga), raskust, mida ta endaga kaasas kannab. Ilmselge on ka kõvade teravate kivide ja paljaste jalgade kontrast, mis veel enamgi toob nähtavale kannatusi, mida Kristus läbi peab elama. Kristuse lihtsus ja kannatuste, mida ta läbi elama peab, puhtus, on esindatud ka lihtsates ja ühevärvilistes riietes, mida ta kannab.
Kogu selle kurnatuse ja masenduse all samas paistab tema näolt sisemine võitlus ja vastuolud. Kristuse silmad ja kulmud näitavad justkui absoluutset valmisolekut edasi minna, et hävitada maailmas kurjus või mis iganes tema õlgadele rõhub. Teos minu jaoks on eelkõige psühholoogiline, kuid arvestades aega, mil see teos loodi ja Kramskoi üldist vastumeelsust akadeemilisele kunstile (nt ta keeldus pakutud professori kohast peale selle töö valmimist), võib siin näha ka enda põhimõtete eest seismise sümbolit (loodi see ju segasel ajal, kus tööstus Venemaal aina olulisemaks sai (seega, eemaldumine inimese naturaalsest olekust – võib-olla on koormaks Kristuse õlgadel just see?) ning viidi läbi väiksemaid poliitilisi- ja sotsiaaleksperimente, mis panid aluse 20. sajandi alguse revolutsioonidele. Seega võiks Kristus kehastada inimlikku inimest, kes on jäetud kõrvale nii majanduslikult masinate poolt kui ka sotsiaalselt pidevalt suunda muutva ja omavahel jageleva poliitilise eliidi poolt, kelle eksperimendid arvestasid vaid abtsraktse rahva tahtega, kuid mitte inimeste endiga.
Kramskoid inspireeris Piiblilugu, kus Saatan üritas Jeesust meelitada tema teelt kõrvale, sellele teosele on ilmselt püütud puhkehetk, kus Kristus sai hinge tõmmata pidevalt tema teele veeretatud takistustest. Inimpsühholoogia kujutamine on Kramskoi teostes läbiv motiiv, mis kajastub ka tema tuntud vene teadus- ja kultuuriinimeste portreedes (millest samuti suur hulk Tretjakovski galeriis üleval). Kramskoi sõnul üritas ta edasi anda 'ideaalset inimest' Kristuse kehastuses, kes ei andu kurjale.
Kramskoi vastandus tugevalt akadeemilisele kunstile ja romantismile ning oli ise samal ajal poliitiliselt aktiivne. Kramskoi õppis Peterburi Kunstiakadeemias, kuid lahkus sealt, kuna ei talunud akadeemilist kunsti. Koos ülejäänud samal ajal lahkujatega moodustas ta grupi “Kunstnike Artel”, kellest osa (ka Kramskoi) liitus hiljem Peredvižnikitega. Peredvižnikite gruppi kuulumine seletab ka maastiku olulisust maalil “Kristus kõrbes” (ja mitmel teisel Kramskoi teosel). Sellele teosele järgnes rida kuulsate vene kultuuri- ja teadusinimeste (nagu nt Tolstoi, Šiškin, Tretjakov, Botkin jne) portreid.

Kasutatud kirjandus:
Tretjakovski galerii kodulehekülg: http://www.tretyakovgallery.ru/en/collection/_show/image/_id/197
Wikipedia teosest rääkiv leht: https://en.wikipedia.org/wiki/Christ_in_the_Desert
Wikipedia Kramskoist rääkiv leht: https://en.wikipedia.org/wiki/Ivan_Kramskoi
Wikipedia realismist rääkiv leht: https://en.wikipedia.org/wiki/Realism_%28art_movement%29
Wikipedia Peredvižnikitest rääkiv leht: https://en.wikipedia.org/wiki/Peredvizhniki

Juugendarhitektuur

Juugendstiili üks arhitektuurinäide Tallinnas on Eesti Draamateatri hoone. See hoone, nagu mitmed juugendstiilis hooned, on ebasümmeetriline, kuna eelkõige on oluline sisearhitektuur ja ruumide esteetilisus, st hoone välisilme järgib ruumide kuju, mitte vastupidi, nagu enamikes hoonetes. Juugendstiilile omaselt on hoone kõik küljed eriilmelised ning kasutatud suhteliselt palju raudbetooni, mis juugendstiilis moodi läks.

Draamateatri hoone esifassaadil olevate aknaribade vahel on ka juugendlikus stiilis reljeefid, mida alloleva pildi nurga alt küll näha pole. 

Eesti Draamateatri (varem Tallinna saksa teatri) hoone on juugendstiilis, see valmis 1910. aastal Peterburi arhitektide Nikolai Vassiljevi ja Aleksei Bubõri projekti järgi. Hoone asub aadressli G. Otsa 9, Tallinn.

Draamateatri hoone küljelt

Kunstiteosed

Tatjana Stomakhina "Kosmose maja" 

asukoht: õpetajate toa poolse külgtrepi teisel korrusel

Enn Põldroos "Kalevipoeg linna rajamas" 

asukoht: neljanda korruse koridoris

Enn Põldroos "Tõttajad" 

asukoht: neljanda korruse korrus koridoris

Richard Uutmaa "Meri" 

asukoht: auditoorium

Ants Mölder "Georg Lurichi bareljeef" 

asukoht: väljaku kõrval

Lepo Mikko "Estonia puiestee vaade Reaalkoolile" 

asukoht: valvelaua juures

Enn Põldroos "Hüpe" 

asukoht: valvelaud

Märt Bormeister "Tiskre" 

asukoht: puhvet
Ekke väli "Monumendi monument" 

asukoht: esimene korrus

Lühijutt

Just vabanesin vanglast absurdse kuriteo eest ning saan jälle liikuda neljandas dimensioonis – totaalselt vabastav kogemus. Liigun kodu poole, mis asub vanglast risti üle linna, kui eri dimensioonide segapudrule üldse mingit ühist nime panna. Üldiselt, mida mõjukam, targem jne olla, seda rohkem saab lubada maja juurde lisadimensioonide vedamist, sellega lisades mugadust ja võimalust koledamatest paikadest (nagu minu maja) mööda vaadata. Minu majal on lisaks valitsuste poolt garanteeritud neljale dimensioonile olemas veel üks, et tegeleda oma hobiga, madalamates dimensioonides elavate olendite uurimisega (irooniline, arvestades saadud karisust).

Koju jõudes vaatan esimese korruse aknast välja ja näen Saturni, maalaste päikesesüsteemi põnevaimat planeeti. Äng ja klaustrofoobia, mis mida vangla ahistavalt vähestes dimensioonides tundsin, tuleb tagasi. Peab kuskile vist kirja panema, et kuni vanglahaigus on taastunud, pean mõned vaesemaid tsivilisatsioone vaatlevad aknad ajutiselt sulgema. Mul pole aimugi, kuidas maalased, kunagi nii arenenud ühiskond, kuid nüüd igaveseks aheldatud, kolmedimensionaalse maailmaga toime tulevad, kuid ilmselt on illusioonis lihtsam elada, kui tõde tunnistada. Aega-ajalt neile isegi tundub, et on avastanud Universumi saladused. Naeruväärne. Ja kohutav.

Tatjana Stomakhina "Kosmose maja"

  

Tatiana Stomakhina "Maa ja teised kosmosed"

Külastasin Tallinna Keskraamatukogus üleval olnud Tatjana Stomakhina näitust „Maa ja teised kosmosed“. Kunstnik on pikalt huvitunud kosmosest, mistõttu sealsed maalid (nagu näituse pealkirjastki aru saada) kujutavad kosmost. Stomakhina on Venemaalt Eestisse emigreerunud, osaliselt poliitilistel põhjustel, mistõttu on kosmost ja Universumit kujutavatesse piltidesse peidetud demokraatiat, vabadust ja inimõigusi käsitlevad teemad. Kuna enne näituse külastamist ja selle järgselt olen rohkem tegelenud ja uurinud poliitilisi teemasid, oli näitust värskendav vaadata ning tuletas meelde esiteks, kui hästi me omal vabal maal elame, ning teiseks, kui habras, ent samas oluline on inimeste vabadus ja inimõiguste järgimine.

Külastasin näitust, eri põhjustel: Tatiana Stomakhina on Fedori ema, mul on kodus üks tema maal, mistõttu on tema tegevused huvi äratanud ja nii väljendusteema (kosmos ja Universum) kui ka tagamõtted (vabadus, õigused) on paeluvad.

Näitusel kõnetas mind kõige rohkem teos „Piksevarras“. Esimese asjana tõmbab tähelepanu kontrast maa ja taeva vahel – välgulöögi alguse ja lõpu vahel. Alguse ja lõpu vahele jääb natuke tühja maad, mis sel korral on täidetud Tallinna siluetiga. Siluett on oluline – Tallinna ennast me ei näe, vaid ainult selle varju nagu Platoni mõtteeksperimendis. See tekitab küsimuse, kas, ja kui palju me teame endist ja meist ümbritsevast ning kui kindlad me saame olla oma tulevikus, eriti nähes lõputuid musti pilvi horisondil?

Tähele panemata ei saa jätta ka puud, mille juures on olulised mitu aspekti. Kõige ilmsem on puu südamekujuline juurestik – ainult heaga saab kurja vastu. Samuti, erinevalt piksest, mida on kaks, on puid ainult üks – kas see peaks tähendama, et on ainult üks õige lõpp, ja see on lahkus, armastus ja vabadus?

Lisaks puule, linnale ja välgulöökidele on oluline ka teose üldine ülesehitus. See on justkui sujuv üleminek välgust läbi linna ja mere puuni, kusjuures meri ja välgulöögid on enam-vähem sama värviga – algus ja lõpp polegi teineteisest nii erinevad. Kogu teos üldiselt on sinakates, kuid soojades toonides maalitud, millele lisab elavust kollakas päikesekuma. Samas, elu ise roheliste toonidena puudub täielikult, mis lisab igavikulisust.

Tatiana Stomakhina "Piksevarras"

Tatiana Stomakhina töid saab ka Tallinna Reaalkoolis näha: õpetajate toa poolses trepikojas on „Kosmose maja“ ja inglise keele klassis neljandal korrusel sellelt näituselt toodud „Meie hingede langevarjude all“.