Tatjana Stomakhina "Kosmose maja"
asukoht: õpetajate toa poolse külgtrepi teisel korrusel
Enn Põldroos "Kalevipoeg linna rajamas"
asukoht: neljanda korruse koridoris
Enn Põldroos "Tõttajad"
asukoht: neljanda korruse korrus koridoris
Richard Uutmaa "Meri"
asukoht: auditoorium
Ants Mölder "Georg Lurichi bareljeef"
asukoht: väljaku kõrval
Lepo Mikko "Estonia puiestee vaade Reaalkoolile"
asukoht: valvelaua juures
Enn Põldroos "Hüpe"
asukoht: valvelaud
Märt Bormeister "Tiskre"
asukoht: puhvet
Ekke väli "Monumendi monument"
Ekke väli "Monumendi monument"
asukoht: esimene korrus
Lühijutt
Just vabanesin vanglast absurdse
kuriteo eest ning saan jälle liikuda neljandas dimensioonis –
totaalselt vabastav kogemus. Liigun kodu poole, mis asub vanglast
risti üle linna, kui eri dimensioonide segapudrule üldse mingit
ühist nime panna. Üldiselt, mida mõjukam, targem jne olla, seda
rohkem saab lubada maja juurde lisadimensioonide vedamist, sellega
lisades mugadust ja võimalust koledamatest paikadest (nagu minu
maja) mööda vaadata. Minu majal on lisaks valitsuste poolt
garanteeritud neljale dimensioonile olemas veel üks, et tegeleda oma
hobiga, madalamates dimensioonides elavate olendite uurimisega
(irooniline, arvestades saadud karisust).
Koju jõudes vaatan esimese korruse
aknast välja ja näen Saturni, maalaste päikesesüsteemi põnevaimat
planeeti. Äng ja klaustrofoobia, mis mida vangla ahistavalt vähestes
dimensioonides tundsin, tuleb tagasi. Peab kuskile vist kirja panema,
et kuni vanglahaigus on taastunud, pean mõned vaesemaid
tsivilisatsioone vaatlevad aknad ajutiselt sulgema. Mul pole aimugi,
kuidas maalased, kunagi nii arenenud ühiskond, kuid nüüd igaveseks
aheldatud, kolmedimensionaalse maailmaga toime tulevad, kuid ilmselt
on illusioonis lihtsam elada, kui tõde tunnistada. Aega-ajalt neile
isegi tundub, et on avastanud Universumi saladused. Naeruväärne. Ja
kohutav.
Tatjana Stomakhina "Kosmose maja"